Oma asja ajamine - Eesti juhi kutsehaigus

Ta avaldab arvamust kartmatult ja südametunnistusest lähtudes, nii nagu ta teeb ka otsuseid ettevõtte sees.

Eesti ettevõtjate ja juhtide seas on aga levinud sellele mõtteviisile hoopis vastupidine arutluskäik: „Mina ajan oma asja.“ Seda kuuleb tihti, kui meie äriliidritel palutakse avalikult sõna võtta kas esinemises või intervjuus, kui neilt küsitakse kommentaari mõne põletava teema või oma põhimõtete kohta. Iga ettevõtja kohta, keda me avalikus ruumis näeme, on mitu sellist, kes on enne ära öelnud.

Isegi ettevõtjate kollektiivsed seisukohad jäävad tavaliselt ümmarguseks ega erine olemuselt poliitikute kirjapandud sõnamulinast. Soovis mitte “paati kõigutada” on nurgad konsensuslikult maha viilitud.

Parimat juhti on näha ja kuulda

Eile tutvustas Äripäev esikaanel aasta parima juhi kandidaate, kelle seast kõige parem kuulutatakse välja järgmisel nädalal Pärnu Juhtimiskonverentsil. Parima juhi kandidaadid olid Anne Mere, Valdur Laid, Katre Kõvask, Anne Samlik ja Tarmo Noop. Neid inimese esitades vaadati loomulikult nende juhitud ettevõtete majandustulemusi, aga mitte ainult - arvestati ka eetilisust ning juhi soovi ühiskonnas kaasa rääkida.

Just see viimane kriteerium jätab valikust välja paljud suurepärased juhid, ja ometi oleks just see nii oluline. 

 Viis nimetatut on juhid, kes on avalikkuse poole näöga. Muidugi on suur põhjus ka selles, et juhina on nad müügimehed, kes teevad oma tootele promo – kohe tuleb silme ette Tarmo Noop õlut rüüpamas või Katre Kõvask jäätist limpsamas. Suur osa nende avalikest sõnavõttudest on seotud nende sektori huvide kaitsega – näiteks Tarmo Noobi puhul alkoholiaktsiis või –reklaamid. Kuid nad on olemas, kui nendele on ka muid küsimusi.

On muidugi kõnekas, et kõik nimetatud esindavad suurele tarbijaskonnale suunatud tooteid – toidud ja joogid, telekomiteenused ning reisid. Neid kõiki ostab tavaline inimene poest ja seega peavad nende asjade müüjad lahedad välja nägema ja palju rääkima. Transiidiettevõtjad või ekspediitorid ei tule peaaegu kunagi inimeste ette. Isegi enamik ehitusettevõtjaid  või hulgikaupmehi – erinevalt jaekaupmeestest – ei soovi avalikult „olemas olla“. Ja sellest on pagana kahju.

Kõik ei peagi püünet nautima

Võib muidugi öelda, et kõik juhid pole karismaatilised ekstroverdid, kes säravalt sõnu seavad. Veel enam – kus lõppeb avalik debatt ja algab isiklik edevus? Vastu võib väita sedagi, et on palju asju, millest juht ei saa otse rääkida, sest ta küll teab, aga tal pole pabereid ette näidata. Paljud kiruvad asjade käiku, aga ei taha teha Porti või Arumäed, kes probleemile vaid vihjamisi lähenevad.

Selle kõigega saab nõustuda osaliselt. Selge see, et juht ei pea kõigest alati midagi arvama, rääkimata tühisest eneseeksponeerimisest. Kui talle on avalik etteaste piinarikas, siis ei pea teda igal võimalusel otse-eetrisse suruma.

Kuid see kõik on marginaalia. Põhiline küsimus on muus – ja nimelt kodanikujulguses rääkida asjadest nii, nagu nad on. Kodanikujulgus võiks ettevõtjatel ja liidritel olla kõrgendatud valmisolekus, selle asemel, et hirmus ja mugavuses maadligi roomata.

Miks? Sest juhid saavad asju muuta. Nad saavad seda teha ühiskonnas laiemalt. Ja muidugi saavad nad seda teha ka oma ettevõttes. Just neil on valik, kas nende ettevõte kannab avatuse või suletuse kultuuri. Kõnekäänd kala mädanemisest peab kahjuks paika.